Karula ajalugu Karula Laste Invaliididekodu eelkäijaks on 1929.a. Pärnumaal moodustatud Defektiivsete Laste kasvatusasutus “Nain”, mille baasil alustas 1944.a. sügisel tegevust Pärnu- Jaagupi Defektiivsete Laste Kodu “Nain”. See asutus kolis hiljem edasi Torisse.
2.juulil 1945 oli selles asutuses 56 last. Aastatel 1945/46 oli selles asutuses 11 töötajat, neist 5 meditsiinitöötajat ja kasvatajat. Esimesed andmed erivajadustega hoolealuste kohta Karulas on pärit 1947.aastast . 1947-1953 a. oktoobrini paiknesid 2 mõisahoones – endine häärber (praegune puumaja) ja koolimajas (punane kivimaja) täiskasvanud hoolealused. Lastekodu esimene pass kinnitati ENSV Sotsiaalkindlustuse ministeeriumi poolt 15. veebruaril 1950.a. 1953. aastal viidi täiskasvanud Tori internaatkodusse Pärnumaal ja toodi asemele lapsed. Karula Laste Internaatkodu (tolleaegne nimi) eelpoolnimetatud 2 majas oli algselt 60 hoolealust, aasta hiljem 80 (kummaski 40) ning alates 1958 – 1965 aastani oli Karula 100- kohaline. Siis oli 20 last paigutatud “Lembitu” kolhoosilt saadud majja (praegune eramaja). Kasvandikud olid jaotatud 9 kasvataja vahel. Kasvandike vanus oli 4-16 eluaasta vahel.
25 kooliealist kasvandikku käisid koolis, vanemad kasvandikud kuulusid väljasuunamisele. Aastal 1954 aastal anti osa abimajandi maadest “Lembitu” kolhoosile. Abimajandi suuruseks jäi 64,22 ha. Abimajandil oli sealhulgas: 20 lehma, 5 hobust, 40-50 siga, 100 kana, hulgaliselt hanesid ja kalkuneid. Ka aiand oli täiesti korras. Brigadiriks oli agronoomi haridusega töötaja. 1960.aastal võttis Sotsiaalhooldusministeerium vastu otsuse, et Karulasse paigutatakse ainult raske ja sügava puudega hoolealuseid.(erineva tasemega hoolealustele on raske normaalset õppe-kasvatustööd organiseerida!) See andis surmahoobi abimajandile, kuna 32 töövõimelist hoolealust viidi Imastusse ja selle tulemusena likvideeriti 1963.(67?) aastal abimajand kui iseseisev üksus. Samuti kaotati kool, kuna 80 hoolealusest 78 olid raske ja sügava puudega. Töötajaid oli 1965 aastal 63, sellest 4 kuulus administratsiooni hulka.
1966.a. 30. juunil anti ekspluatatsiooni 3-kordne silikaattellistest maja. Maja oli projekteeritud 120 lapsele (mõnede andmete järgi 195-le) kuid ministeerium kehtestas kohtade arvu 210. Uue hoone vastuvõtu hetkel oli hoolealuste arv 101 ja personali 95 inimest. Aasta lõpuks oli hoolealuste arv kasvanud 176-ni. 1969 a. 21.05 seisuga oli nimekirjas 207 hoolealust, kellest 130 vajasid pidevat hoolt ja viimastest lamajaid 82. Ametikohti oli 108,5. Ka ministeerium sai aru, et see oli ilmne ülekoormus ja vähendas kohtade arvu Karulas 1969.aastast 160-le. Samal aastal anti suur osa 36,9 ha maad üle “Lembitu” kolhoosile ning väikemajand omandas praegused piirid. Suund võeti seakasvatusele.
1966.aastal valminud maja oli juba algusest peale valesti projekteeritud ja ehitatud. Puudusid igale rühmale vajalikud san-sõlmed, rõdud, kuhu ratastooli kasutavaid hoolealuseid oleks saanud kergesti viia värsket õhku hingama, seevastu oli II korrusele ehitatud suur õmblustuba ja kinosaal, III korrusele tisleri töötuba. Sellise maja ehitas sotsiaalhooldusministeerium raske ja sügava puudega hoolealustele!? (Märkus- see maja läks lammutamisele 2010.aasta augustis ja selle asemele ehitatakse uued kaasaegsed peremajad )
Aastal 1988 oli Karulas 160 hoolealust, neist oli mõõduka puudega 25 hoolealust, raske ja sügava puudega 118. Kasvandikest 42 tulid söömisega ise toime, 118 vajasid söötmist. Aasta eelarve oli 1988.a. 357000 rubla (2232 rubla hoolealuse kohta aastas) Erivajadusega laste suur arv , seda eriti Kirde- Eestis ning pidev vajadus nende laste paigutamiseks hooldeasutusse tingis sotsiaalministeerium otsuse Karula Laste Internaatkodule uue 140 kohalise juurdeehituse ehitamise. Projekt öeldi olevat valmis ja ehitama lubati hakata veel tollase viisaastaku lõpuks, nii et Karula oleks kujunenud seega 300 kohaliseks.
04.12.1991 nimetati Karula LIK ümber Karula Koolkoduks seoses õppetöö taasalustamise ja pedagoogilise kaadri töölevõtmisega. 1990.aastal hakkas vähenema hoolealuste arv. 1995.aastaks oli 161 hoolealusest järel vaid 120. Hoolealuseid asutusse massiliselt juurde ei võetud ja täiskasvanuikka jõudnud noori enam mujale ei saadetud. Nii hakkas Karulast pisitasa kujunema täiskasvanute hoolekandeasutus.
1995.a. oli tööl 125 inimest, neist pedagoogilist personali 33 inimest, med.personali 5, hooldajaid 50. Töötajatest 4 olid hoolealused.
2000.aasta 1. aprilli seisuga oli Karulas 102 hoolealust, neist 64 on täisealised. Töötajaid kokku 79, neist 38 sotsiaalhooldajad, 8 kasvatajad, 7 erinevad spetsialistid. Kasvandikest käisid abimajandis tööl 8 hoolealust.
Plaanid olid: ehitada valmis sotsiaalmaja, rajada puutöökoda, rajada päevakeskus ka väljaspool Karulat elavatele erivajadustega inimestele, koolitada töötajaid.
Aastal 2000 liideti Viljadi Maavalitsuse otsusega Karula Koolkodu Viljandi Lasteabi Keskusega. Ühinenud asutus sai nimeks Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskus.
2006.a. detsembris valmisid Karulas 5 uut grupikodu ja tegelusmaja puuetega täiskasvanud isikutele. Noored kolisid uude elamisse 2007.a. jaanuaris.
31.märtsil 2008.a. lahutati Karula kompleks Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskusest ning liideti AS Hoolekandeteenustega. Karula Kodust sai AS Hoolekandeteenused lipulaev.